Keskkonnaeetikast säästva ühiskonna eetikani. SEI Tallinna väljaanne nr 5

Käesolev raamat ei ole õpik, selle eesmärk ei ole anda üheseid vastuseid küsimusele – milline on õige suhtumine loodusesse. Selle raamatu eesmärk on panna lugejaid iseendalt küsima: milline on minu suhe loodusega? Kas, miks ja mida ma näen enda ümber, miks toimin nii ja mitte naa, millised tagajärjed on minu mõttel või teol mulle
endale, minu lastele, mind ümbritsevale loodusele, minu lapsi ümbritsevale loodusele tulevikus. Ei ole olemas ühte ja ainuõiget suhtumist loodusesse; see, mis on õige mingil hetkel mingis kohas, on ju tegelikult inimeste omavaheline kokkulepe. Kuni puudub üldine kokkulepe “õigest suhtumisest loodusesse”, saab igaüks ise luua endale õige loodussuhte, toimida selle järgi, selgitada seda oma lähedastele ja selle vaimus oma lapsi kasvatada. Kui nii hakkab toimima enamus, siis on tasakaal inimese ja looduse vahel niisama loomulik, kui on inimeste omavahelistes suhetes kehtiv tasakaal õiguste ja kohustuste vahel. Vaatamata asjaolule, et käesolev raamat ei anna “õigeid vastuseid”, leiab lugeja siit hulganisti erinevaid võimalusi maailma näha, seda tunnetada ja loodusesse suhtuda.

Raamatu idee käidi välja 2000. aastal keskkonnateadlikkuse töörühmas, seoses keskkonnategevuskava uuendamisega. See leidis osalejate, eriti õpetajate toetuse. 2001. aasta kevadel Tartu Ülikooli Eetikakeskuses peetud ettekanne keskkonnaeetikast sai aluseks käesoleva raamatu sisukorrale. Enamik käesoleva raamatu autoreid sai omavahel kokku mainitud ettekandekoosolekul, igaüks neist oli oma kandi pealt juba inimese ja looduse vahekorda vaaginud.

Raamatu esimeses osas anname ülevaate inimese ja looduse suhete erinevatest võimalustest, samuti ajaloost ja mõistetest, mida võiks lühidalt iseloomustada kui sissejuhatust keskkonnaeetikasse. Selle osa lõpetame ettepanekuga võtta eetilise hoole objektiks tasakaaluseisund või vähemalt teadlik pürgimine selle poole. Kirjeldame üht visiooni, milline võiks olla elu Eestis 30 aasta pärast, kui tasakaaluprintsiip rakenduks kogu ühiskonnale.

Raamatu teises osas seome teooria praktikaga, anname ülevaate uuematest rahvusvahelistest lepetest, toome näiteid valitsusväliste organisatsioonide ehk vabaühenduste tegevusest üleilmsel keskkonnakaitsel, tutvustame Säästva Eesti Lepet ning kirjeldame paari juhtumit, mille puhul on kodanikualgatus koostöös vabaühendustega välja astunud Eesti looduse kaitseks. Raamatu lõpus anname ülevaate erinevatest sotsioloogilistest uuringutest Eesti inimeste loodussuhte kohta.

Viimased peatükid keskenduvad keskkonnamärkide abil teadvustatud loodussõbraliku tarbimise teemadele. Oma igapäevaste valikutega on igaühel meist võimalus oma ümbrust ja olmetingimusi mõjutada: toimida tasakaalus keskkonnaga ning teha keskkonnatasakaalukaid valikuid igal võimalikul hetkel.