Keskkonnamõju hindamine on kujunenud oluliseks arendustegevusega kaasnevate mõjude kaalumise menetluseks ligemale viimase kolmekümne aasta jooksul. Keskkonnamõju hindamise ehk KMH protsessi eesmärgiks on hoida ära või minimeerida arendustegevusega kaasneda võiv negatiivne mõju looduskeskkonnale, inimese tervisele ja elukvaliteedile. KMH menetlus, sellisena nagu me seda täna tunneme, sai alguse USAs, kus 1969. a. võeti vastu Föderaalne Keskkonnaseadus (National Environmental Policy Act).
KMH jõudis Euroopa Liidu õigusesse 1985. a., mil Euroopa Nõukogu võttis vastu direktiivi teatud era- ja riiklike projektide keskkonnamõju hindamise kohta (85/337/EEC ehk KMH direktiiv). KMH direktiivi täpsustati 1997. a. (97/11/EC). KMH praktika näitas, et olulised otsused, mis mõjutavad projektide algatamist ja elluviimist tehakse tasemetel, mis eelnevad tegevuslubade väljaandmisele.
Näiteks ehituslubade väljaandmine põhineb valdkondlikel arengukavadel ja tegevuskavadel ning maakasutust suunavatel planeeringutel. Seega on oluline, et kavandatakse tegevusi, mis keskkonda ei kahjustaks. Nii jõuti Euroopa Nõukogus järeldusele, et keskkonnamõju tuleks arvesse võtta kõigil kavandamise ja otsuse tegemise tasemetel ehk strateegilise planeerimise kõigis etappides. 2001.a. sündis nn KSH ehk keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv (2001/42/EC), mis sätestas keskkonna mõju hindamise strateegiate, arengukavade ja planeeringute koostamisel.