Keskkonnakriis nõuab oskuslikku kaasamiskultuuri kohalikul tasandil

Kuivõrd kliimamuutuste ja keskkonna temaatika ei jää enam naljalt ühestki mastaapsest aruteluformaadist välja, siis olid need fookusteemad koha sisse seadnud ka nüüd. Kuigi platvormi potentsiaal jäi lõpuni kasutamata, on oluline kogemusest õppida ning jätkata kaasamisprotsesside juurutamist keskkonnapoliitika kujundamise igal tasandil, kuid eriti kodanikule kõige lähemal asuval valitsemise tasandil kohalikes omavalitsustes.

Euroopa tuleviku konverentsi algatuse eesmärk oli anda Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide kodanikele võimalus väljendada, mida nad liidult ootavad ja millist tulevikku soovivad näha. Nüüd on see uudne ja ambitsioonikas algatus saanud lõppakordi, kuna lõpparuanne koos ettepanekutega ELi töö parendamiseks on antud üle Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja nõukogu presidentidele. Aruandest leiab ligi poolsada ettepanekut, mis põhinevad kahe aasta jooksul liikmesriikides toimunud avalikel üritustel kogutud soovitustel, aga ka juhuvalimiga moodustatud Euroopa kodanike paneelarutelude tulemustel. Lisaks said ideid esitada kõik soovijad spetsiaalsel mitmekeelsel digiplatvormil. Nüüd toimub analüüs, kas ettepanekud on kooskõlas ELi aluslepingutega, ja pannakse paika võimalikud järgmised sammud lähtudes ELi institutsioonide pädevustest. Protsessi tõelist mõju saab aga mõõta alles siis, kui kodanikud tajuvad, et nende arvamus avalikes kaasamisprotsessides päriselt loeb, ja sellest saab valitsemise loomulik osa.

Kaasava ja arutleva demokraatia tööriistakasti teadlik kasutamine on tähtis, kuna see pakub kodanikele tunde, et igaühel on võimalus end puudutavates küsimustes kaasa rääkida, ja mitte ainult paari aasta tagant valimiskasti juures seistes. Kaasavas ühiskonnas sünnivad otsused koos inimestega, keda need otsused tulevikus kõige enam mõjutavad. Võimulolijatel on oluline mõista, et pakkudes kodanikele võimalust olla otsustusprotsessides kaasas, saab tõsta otsuste kvaliteeti ja ühiskondlikku usaldust ning heakskiitu. Nii võivad inimeste piisavalt varane kaasamine otsustamisse, professionaalsete protsessidisainerite tugi ja oskuslikult valitud meetodid olla muuhulgas võti mitmete edasiste probleemide ennetamisel või lahendamisel.

Kuigi keskkonnateemadel oma hääle kuuldavaks tegemisel on Euroopa kodanikud kasutanud järjest enam erinevaid demokraatlikule ühiskonnale iseloomulikke formaate, nagu meeleavaldused, petitsioonid või ebaõiglasena näivate otsuste vastu kohtusse pöördumine, on seni ELi tasandil kodanike otse poliitikakujundusse kaasamiseks võimalusi olnud ahtalt. Seetõttu mõjus Euroopa tuleviku konverentsi ellu kutsumine ELi muidu bürokraatliku ja traditsioonilise asjaajamise kõrval värskelt.

Ometi jäi Euroopa tuleviku konverentsi täielik potentsiaal kasutamata. Kuigi kodanikepaneelis osales umbes 600 inimest ning ka veebiplatvorm ja avalikud sündmused tõid kokku inimesi üle Euroopa, jäi algatuses kaasalöömine paljudes riikides ikkagi leigeks. Samamoodi jäi leigeks meediahuvi ja tuleviku konverents ei tekitanud suuremat kõlapinda ka liikmesriikide laiemas avalikus diskussioonis. See pole aga imekspandav, kui kodanikud pole osalemisvõimalusest teadlikud või puudub kohalikul tasandil varasem kogemus ja usaldus sääraste protsesside suhtes. Nii tõstatubki küsimus, kas selle asemel, et Euroopa kaasamiskultuuri arendamist alustada kõige kõrgemal juhtimistasandil, oleks tulevikus efektiivsem suunata senisest enam ressursse ja teadmisi hoopis kodanikele kõige lähemal asuvale kohalikule otsustustasandile.

Kuigi erinevate kaasavate formaatide kasutamine on muutunud järjest sagedasemaks ka Eestis (head näited on hiljaaegu korraldatud Ida-Viru noorte kliimakogu või Tartu kliimakogu), oli eestlaste osalemisaktiivsus Euroopa tuleviku konverentsi virtuaalsel kaasamisplatvormil üks liikmesriikide madalamaid (ainult Malta ja Küpros panustasid vähem). Ka viimase Eesti inimarengu aruande autorid nendivad, et vaatamata arutleva ja osaluskultuuri edendamisele Eestis on kodanikuaktiivsuse tase endiselt madal, jäädes arengus teistest Põhjamaadest, nagu Soome ja Rootsi, aastaid tahapoole. Põhjustena on toodud, et Eesti inimesed ei mõista kaasamisprotsessides osalemise eeliseid ja on seetõttu sageli passiivsed või isegi pessimistlikult meelestatud. Lisaks toovad autorid välja puudulikku tagasisidet antud sisendile või üleliigset formaalsust, mis kahandab kaasamise tähendust ja usaldusväärsust ning tekitab kaasamisväsimust.

Seda enam on võimulolijate jaoks oluline mõista, et kodanike kaasamise protsess ja metoodika peab olema hästi läbi mõeldud, läbipaistev ja paindlik. Oluline on, et kaasamine ei ole eesmärk omaette; sellest ei tohiks saada formaalset protsessi, mida on vaja teha vaid vastavate regulatsioonide või nõuete pärast. Kaasamises tuleks näha pigem vahendit läbipaistvama ja legitiimsema valitsemise suunas liikumiseks. See tähendab päriselt valmisolekut kodanike tagasisidet poliitikakujundamises ja juhtimises arvesse võtta. Kui kaasamisprotsesse ei viida läbi oskuslikult, inimeste sisend jäetakse tagasisideta, ettepanekute mittearvestamist ei põhjendata arusaadavalt ega näidata välja, et arvamus sisuliselt kedagi huvitab, siis võib see teha kogu protsessile karuteene – inimeste usaldus kaasamise suhtes langeb ja iga ebaõnnestunud katse järel on üha raskem inimesi uuesti osalema saada. Seega on protsessidisain ülioluline.

Üks keskne tööriist Euroopa tuleviku konverentsi läbiviimisel oli kodanikepaneeli formaat. See tähendab, et kokku toodi juhuvalimi alusel eri rahvuse, vanuse, soo, sotsiaalmajandusliku tausta ja haridustasemega osalejad, kes esindasid võimalikult laia osa ühiskonnast. Tšehhi mõttekoja Association for International Affairs (AMO) analüüsi põhjal oleks kodanikepaneelide disain võinud olla läbimõeldum. Nii tuli välja, et kliimaga seotud teemad olid sageli liiga laialivalguvad ja nende arutamiseks polnud inimestel piisavalt aega. Teiseks, lähtudes arutelude kvaliteedist ja lõplikest soovitustest, ei olnud kodanikel piisavalt eelteadmisi tõstatatud fookusteemadest ning teemaga seotud ELi tasandi poliitikakujundamise nüanssidest.

Siin oleks aidanud ekspertide sisendi läbimõeldum integreerimine kodanikel koostada põhjalikumad ja kaalutletumad keskkonnasoovitused. Ka Eestis korraldatud ürituste põhjal vormunud soovitused jäid väga üldsõnaliseks (näiteks soovitati suurendada päikese- ja tuuleenergia kasutamist Eestis ja inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmist). Väga oluline on kaasamisprotsesside eestvedamisel ka kodanike ootuste juhtimine. Paraku polnud Euroopa tuleviku konverentsi puhul algusest peale piisavalt läbipaistvalt selgitatud, kuidas, millal, kes ja kus väljapakutud soovitusi arvestab. Nii jääb vaid üle loota, et vaatamata kerkinud takistustele ja konarlikule protsessidisainile osalenud inimesed ei heitu ning on valmis uuesti kaasa lööma, kui selleks võimalus tekib.

Eesti ühiskonnal on vaja mõista, et kaasamisformaatide kasutamine ei anna kodanikele ainuüksi võimalust tunda end vajalikuna, vaid tugevdab demokraatiat laiemalt, luues otsustajatele võimaluse päriselt osapooli kuulata, aru saada, keda ja kuidas mingi otsus mõjutab, ning saada olulist sisendit kohalikust teadmusest. See võimaldab teadvustada erinevaid valikuid, langetada mõjusaid, läbikaalutud ning paremini sihitud otsuseid ja ennetada konflikte uute ideede elluviimisel.

Olgugi et Euroopa tuleviku konverents ei loonud sellist kõlapinda ja edulugu nagu ehk loodeti, on tähtis, et kõik asjaosalised sellest protsessist õpivad. Kodanikupaneelid ja osalusveebiplatvorm oli oluline samm, et luua kaasavamat ELi ning pakkuda eeskuju ja inspiratsiooni tuleviku valitsemiseks. Esmatähtis on aga see, et iga ELi liikmesriik, sh Eesti, panustab kaasavama demokraatia arengusse eelkõige kohapeal. Just kohaliku tasandi tugevatel ja hästi disainitud kaasamisprotsessidel on võimu tõsta inimeste koostöösoovi ja usaldust selliste protsesside suhtes. Euroopa tasandil peavad aga eespool mainitud institutsioonid nüüd leidma viisid, et kodanike soovitused ei jääks lauanurgale seisma ja järgmised sammud oleksid läbipaistvalt esitletud. Igal kaasamispraktika läbiviijal on vastutus, et protsesside tõeline potentsiaal avalduks ja kodanikud ebaõnnestunud kaasamisest ei väsiks.

See artikkel ilmus esimesena Postimehes 21. juunil 2022.