SEI Tallinnaga liitunud Ivo Krustok: keskkonnateemadel on vaja ühist hingamist

See oli huvitav töö, sest ega enne meie tegutsema asumist kellelgi täpset nägemust ei olnud, kuidas see rohepöörde sisustamine välja näeb. Täpsemini – neid nägemusi oli väga palju erinevaid. Enamasti oli meie töö eesmärk püüda tuua kokku erinevaid osapooli, et neid paremini mõista. 

Kõigepealt küsisime, millisena näevad rohepööret ministeeriumid ja nende erinevad allüksused – milliseks peavad nad enda osa ja mida ootavad teistelt. Aru tuli saada, mida inimesed tänaval ehk Eestis laiemalt rohepöördest arvavad. Mida arvavad ettevõtted – millised on nende ootused ja vajadused? See oli üsna huvitav tasakaalu otsimise harjutus, sest kõik, mida me poliitikutele ja valitsusele edasi andsime, pidi olema võimalikult laiapõhjaline kompromiss. Nemad pidid saama aru, kus me oleme, kuidas me praegust seisu defineerime, kuhu me tahame edasi liikuda ja kuidas me sellega alustame.

Jah, tegelikult on väga palju muutunud. Juba viimastel riigikogu valimistel tuli enamik erakondi välja üsna sisuka plaaniga, mida kõike nad soovivad keskkonna ja kliima säästmiseks teha. See oli esmakordne. Varem on küll igasuguseid keskkonna või kestlikkuse teemasid ühel või teisel viisil puudutatud, aga seda pole varem olnud, et plaanid oleksid nii põhjalikult läbi mõeldud ja et neid teemasid käsitletaks kui üht prioriteeti. 

Kõik erakonnad, kes kuuluvad praegusesse valitsuskoalitsiooni, pidasid keskkonda ja rohepööret oma prioriteediks, seega sai see valdkond valitsuse tegevusplaanis üsna olulise koha. Praeguseks on olemas ka uus kliimaministeerium, kus plaanitakse palju erinevaid algatusi, neist suurim ilmselt kliimaseadus. Riigikantselei tehtud töö võeti kokku rohereformi tegevusplaani nime all ja seda hakkab haldama samuti uus kliimaministeerium.

Inimeste suhtumist rohepöördesse käsitletakse meil kohutavalt lihtsustatuna ja seetõttu tundub see tihti hirmus drastilisena. Kui sa lähed lihtsalt inimese või ettevõtte juurde, kes pole seda teemat mõtestanud, ja küsid, mida ta arvab rohepöördest, siis ega sealt tõepoolest midagi rõõmustavat või sisukat tulla ei pruugi. Enamasti on vastus, et ma ei saa sellest täpselt aru või ma täpselt ei tea, mida minust tahetakse ja oodatakse.  

Kui sa lähed aga küsima ressursside kasutamise kohta, efektiivsuse kohta, looduse, metsa, isegi kliima kohta, siis võrreldes kolme aasta taguse ajaga on teadlikkus oluliselt paranenud. Enamasti saab sel moel küsides väga sisukaid ja enamasti ka suuri rohepöörde või keskkonna- ja kliimaeesmärke toetavaid vastuseid. Ma ei ütleks üldse, et see on demotiveeriv. Pigem on küsimus selles, kuidas kõiki neid muudatusi täpselt teha. Selleks on tõesti seitsesada tuhat erinevat nägemust ja niimoodi tulebki neid kompromisse otsida.

Ma arvan, et SEI Tallinn teeb väga huvitavaid projekte. Ma olen riigist saanud kogemuse, kuidas poliitikakujundus käib ja millised vajadused seal on, mis aitab mul kaasa mõelda, kuidas SEI Tallinn saaks olla võimalikult hea poliitikapartner Eestis, Euroopas ja mujal.  

Teisest küljest tajusin ka, et ma olen kaheksa aastat avalikus sektoris töötanud, mingeid asju ka ära teinud, aga ilmselt ma eksperdina enam väga ei kasva, eriti võttes arvesse oma tausta teaduses. Seda poolt pole ma viimased kaheksa aastat piisavalt arendanud ja SEI Tallinn tundus suurepärane koht, kus seda teha.

Mul on esialgu juba paar projekti ees. Näiteks tegelen projektiga, mis aitab defineerida rohepööret Gruusias, Ukrainas, Armeenias ja Moldovas. See on järgmise paari aasta suuremaid prioriteete. Samal ajal püüan aidata läbi mõelda protsesse, mis on seotud SEI Tallinna kliima-, energia ja atmosfääriprogrammiga, et selle tiimi visiooni edasi arendada ja saada sinna uusi tugevaid projekte. Loodetavasti võimaldab see tiimi kasvatada ja panna meid mitme hea eesmärgi nimel tööle.

Euroopa Liidu poliitikat defineerib praegu väga suuresti rohelepe ja sellest tulenevad keskkonnaeesmärgid. Ma arvan, et inimestest on paljuski mööda läinud, kui suur üldine paradigmamuutus on Euroopa Liidu poliitikas tegelikult toiminud. Kuigi Euroopa Liidu poliitika on keskkonnateemadel alati pigem eesrindlik olnud, siis enne 2019. aastal ametisse asunud Ursula von der Leyeni Komisjoni oli keskkond alati kuskil ühe prioriteedi alaprioriteedi sees. Seda pole Euroopa poliitikas varem nähtud, et keskkond on meil front and centre ja see ongi väga keeruline paljudele riikidele, kes pole osanud seda teemat veel piisavalt palju mõtestada. See on keeruline ka Euroopa Liidule endale ja selle institutsioonidele, kes pole rohepööret suutnud samamoodi veel päris täpselt läbi mõtestada ja plaane seada.  

SEI Tallinn saab tugeva keskkonnateemalise mõttekojana olla abiks väga mitmel tasandil, sest ega rohepööret ei mõtle välja ükski riik, institutsioon, ametnik, ettevõte ega teadlane omaette, vaid see ongi suur koostööprojekt. Mida rohkem kõik need osapooled suudavad lähtuda ühtsest nägemusest ja toetada seda konkreetsete projektide, mõtete ja plaanidega, seda edukam saab rohepööre olema.  

Euroopat kritiseeritakse alati ühest küljest sellepärast, et seal pole kuigi palju ühtset hingamist, aga teisalt on Euroopa Liit geniaalne projekt, sest ühise hingamise loomise võimalusi on väga palju. Ma usun, et just keskkonnateemadel ongi seda vaja teha. 

Ma olen keskkonnamuresid oma elus alati väga tõsiselt võtnud. Ma läksin neid õppima ja nendega töötama eesmärgiga tuua muutust või panustada probleemide lahendamisse. Praegu tegelen ma pigem mõtestamisega, kuidas töötada probleemidega, mille puhul ma tean, et neid ei olegi võimalik lahendada – vähemalt sellisel kujul nagu ma kunagi ette kujutasin –, aga olukorda on võimalik ja peab alati parandama.

Üks olulisemaid teemasid, mis meil tuleb väga hästi läbi mõelda, on planeerimine ja maakasutus. Kuidas me kasutame võimalikult hästi ära seda ala, mis meil Eestis on, et meil oleks kõigepealt ruumi loodusele ja meile endile, aga samal ajal ka kõigile arendustele, mida me ju soovime ja vajame – olgu need siis tuulepargid, taristu või ettevõtted, kes toimetavad keskkonnaga tasakaalus.  

Planeerimine läbib tohutult palju erinevaid teemasid. Üht poolt on meil lihtne ette kujutada: kuhu panna tuulik või kuhu panna tehas. Teine pool on see, kuidas me planeerimine linnad, et inimesed ei peaks väga kaugele liikuma, vaid enamik vajadusi oleks nende lähedal. Kuidas me paneme linnad toimima nii, et inimesed liiguksid vähem autoga ja rohkem ühistranspordiga, jalgsi või jalgrattaga. Kuidas me loome teedelt ja parklatelt tagasi saadud maadele rohkem rohealasid ja kuidas me loome neid niimoodi, et need toetaksid elurikkust nii linnade sees kui väljaspool linnu. Kuidas me loome sellise taristu ja planeeringu, mis võimaldab inimestel ka väljaspool linnu liikuda mugavalt teenuste vahel, mida nad vajavad. See, kuidas me planeerimist ja maakasutust korraldame, on seotud enamiku keskkonnaeesmärkidega ja seepärast väga keskne küsimus.

Jah. Ma olen oma elu jooksul kohanud väga palju igasuguseid inimesi, hoolimata sellest kus ma parasjagu töötan. Ametnikud nii Eestis kui Euroopas on üldiselt väga töökad ja oma teemadest huvitunud. Seega, kui neil vähegi on andmeid ja materjali, millest lähtuda, siis seda nad ka teevad. Tavaliselt on kümme muud erinevat piirangut, mille tõttu ei saa päris kõiki soovitusi täpselt järgida, aga sellepärast ma usungi, et võimalikult tihe läbisaamine ja mõistmine avaliku sektori toimimisest, vajadustest ja eesmärkidest aitab kaasa tõhusate soovituste kujundamisele.