Announcements
Ehkki Eesti pole seni tõsist veenappust kogenud, on riigi toimimise ja veepoliitika arendamise seisukohast oluline pöörata kestlikule veemajandusele senisest rohkem tähelepanu ning saada parem ülevaade meie veevarudest, sest muutuvas kliimas on äärmuslikud ilmaolud üha ootamatumad ja muutuste mõjud omavahel keerukalt seotud, kirjutas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Tiia Pedusaar Postimehes.
Lokaalseid veenappuse probleeme esineb Eestis juba praegu. Näiteks 2002., 2006. ja 2018. aasta vihmavaesed suved põhjustasid põuda ning tekitasid kahju taimekasvatajatele. Foto: rbkomar / GettyImages.
Ilmselt mäletame veel kõik möödunud aasta kuuma ja vihmavaest suve, mil Euroopat kimbutas viimase 500 aasta tõsiseim põud. Põua tõttu oli tugevasti häiritud jõelaevandus ja hüdroenergia tootmine. Tuumaelektrijaamadele ei jagunud jahutusvett, rääkimata kahjudest põllumajanduses. Kuuma tõttu tekkinud tulekahjude kustutamiseks nappis vett. Paljudes Kesk-Euroopa riikides kehtestati veetarbimisele piiranguid.
Kliimamuutuste tõttu prognoositakse ekstreemsete põudade sagenemist, kusjuures nende tõsidus ja kestus kasvab ajas. Vesi on aga inimestele eluks hädavajalik. Kui ilma toiduta saame pikemalt hakkama, siis ilma veeta peame vastu oluliselt vähem. Niivõrd strateegilise ja elutähtsa teema puhul on oluline teha tarku ja ettenägelikke otsuseid.
Üldiselt peetakse vett taastuvaks loodusressursiks, kuid igal loodusressursil on piirid. Inimeste arv maailmas praegu veel kasvab ning see suurendab veelgi nõudlust vee järele, kuid veepuudus süveneb ilma rahvaarvu kasvutagi. Veenappust peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks paljud paigad maailmas võivad muutuda tulevikus eluks kõlbmatuks ning oluliselt võib suureneda veepuuduse käes kannatavate kliimapõgenike hulk.
Veenappust peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks paljud paigad maailmas võivad muutuda tulevikus eluks kõlbmatuks.
2050. aastaks prognoositakse veevajadust 6000 kuupkilomeetrit aastas, samas kui maakera veevarud jäävad suuresti samaks. Juba praegu kannatab 47 protsenti maakera elanikest veenappust vähemalt ühel kuul aastas. Aastaks 2050 kogeb samasugust veepuudust aga prognooside järgi juba 57 protsenti maailma inimestest.
Veeressursid pole üle maakera võrdselt jaotunud ja nii on veevaru inimese kohta riigiti väga erinev. Näiteks on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel Kanadas veevaru ühe inimese kohta üle 90 000 kuupmeetrit aastas, samas kui Maltal on varu vaid 129 kuupmeetrit. Nii on Kanada üks veerikkamaid riike maailmas ja Malta üks veevaesemaid. Sellised looduslikud erisused tõstatavad küsimuse vee ümberjaotamise vajadusest.
Vee ümbersuunamine või ümberjaotamine (ingl water allocation) on saanud võimalikuks tänu suurte paisude, veehoidlate ja kanalite rajamisele. Vee ümberjaotamisest sai alguse ka veega seotud seadusandluse areng. Kui vett napib, siis peab veekasutusega seotud seadusandlus suutma võistlevat veekasutust reguleerida. Tüüpiline võistleva veekasutuse näide on see, kui üht ja sama veeallikat kasutatakse näiteks tarbevee saamiseks, hüdroenergiaks ja niisutusvee võtmiseks. Sageli kõigile tarbijatele vett ei jagu ja nii tuleb kehtestada reeglid või seada paika selged prioriteedid vee kasutamisel.
Teatavasti jõed ei tunnista riigipiire: need voolavad eri riikide territooriumidel või mõnikord ka mitme riigi vahel. Võistlev veekasutus on eriti veenappuse tingimustes toonud kaasa veesõjad riikide vahel (ingl water conflicts), kus veevarud võivad mängida erinevat rolli. Veenappus võib sageli olla vägivalla puhkemise esimene põhjus, aga ka n-ö relv vägivaldses konfliktis. Viimast võime näha praegugi Ukraina sõjas, kus vaenlased manipuleerivad teadlikult eluks vajaliku ressursi kättesaadavusega, hävitades joogivee taristut. Veesõdade arv on viimase viie aastaga mitmekordistunud, ulatudes 80–140 konfliktini aastas. Seevastu 2000. aastate alguses jäi konfliktide arv veel valdavalt 20 juurde.
Vee taaskasutamises on sageli edukamad just veevaesemad riigid ja piirkonnad, kelle jaoks on veenappusele lahenduste leidmine hädavajalik. Maakeral on piirkondi, kus sajab harva või vähe, mistõttu inimestele ei jagu vett igapäevaseks toimetulekuks ning abi pole isegi vee ümberjaotamisest. Olukorra leevendamiseks on üha enam levinud n-ö sademetest sõltumatu veemajandus. See tähendab, et kuna sademetele loota ei saa, siis saadakse vajalik vesi mere- või ookeanivee desalineerimise ehk vee magestamisega.
Veesõdade arv on viimase viie aastaga mitmekordistunud, ulatudes 80 kuni 140 konfliktini aastas.
Eestile lähimad desalineerimisjaamad on Rootsis Gotlandi saarel. Desalineerimise protsess nõuab palju energiat ning jääkproduktide ladustamine ja töötlemine on suur väljakutse. Lisaks ei tea me veel protsessi kogumõju ookeanidele ja merele. Üks on aga selge: kord juba magestatud vett on mõistlik ringluses hoida.
Veenappus soodustab ka uute veetehnoloogiate arengut. Hüdropaneelid on üks võimalus veepuudust leevendada. Paneelid töötavad päikeseenergial, kondenseerides õhus oleva veeauru veeks. See lahendus ei eelda tsentraliseeritud veeteenust.
Ka veeturgude areng on toimunud viimase 30 aasta jooksul just veenappuse tõttu. Samas on veega kauplemine maailmas veel üsna harv, võrreldes teiste loodusressurssidega, näiteks teemantide, nafta või CO2 kvootidega. Praeguseks on kõige kaugemale arenenud veeturg Austraalias Murray-Darley valgalal, aga veeturud töötavad ka Ameerika Ühendriikides, Tšiilis, Hispaanias ja Mehhikos. Veeturul osalejad saavad osta endale õiguse vett võtta ja kasutada. Selline turg on aidanud välja sõeluda elujõulisemad ja tulevikku suunatud tehnoloogiad.
Praktika on näidanud, et vee hinnastamine on raiskavat veekasutust oluliselt ohjeldanud ning muutnud veekasutuse tõhusamaks nii kodumajapidamistes, tööstuses kui ka põllumajanduses. Teisalt tõstatab veele hinnasildi külge riputamine eetilise dilemma, kas vesi on kaup või eluks hädavajalik õigus. See küsimus on eriti oluline ÜRO Peaassamblee 2010. aasta otsuse valguses, mille järgi on juurdepääs puhtale veele inimõigus.
Eesti on veerikas riik, mis kasutab oma taastuvast veevarust ära vähem kui 10 protsenti. Ühe inimese kohta on meil kasutada koguni üle 9000 kuupmeetrit vett aastas. Meie pinnavete võrk on tihe ning enamiku jõgede valgalad asuvad riigi territooriumil. Seega kujuneb meie veevaru suures osas oma territooriumil, mis annab meile suure sõltumatuse naabritest. Samas ei saa unustada, et oma veerohkeimat Narva jõge ja Euroopa suuruselt viiendat järve Peipsi-Pihkvat jagame Venemaaga.
Eesti jõed on üldiselt lühikesed ja suhteliselt veevaesed. Meil on vaid kümme jõge, mille pikaajaline aasta keskmine vooluhulk on suurem kui 10 m³/s. Seevastu esineb sademeid Eestis aasta ringi ning nende hulk ületab aurumise. Kliimamuutustega seotud muutusi sadememustris ja sellega kaasnevat pikaajalist põuda ei ole meie veel kogenud, kuid nii ei pruugi jääda tulevikus. Globaalsed kliimamudelid prognoosivad meie laiuskraadidele senisest enam sademeid, samas sagenevad ka ekstreemsed ilmanähtused, sh põuad.
Lokaalseid veenappuse probleeme esineb Eestis juba praegu. Näiteks 2002., 2006. ja 2018. aasta vihmavaesed suved põhjustasid põuda ning tekitasid kahju taimekasvatajatele. 2018. aasta sademetevaene suvi langetas erakordselt Paunküla veehoidla veetaset, sest hoidla aitas tarbeveega varustada ka Tallinna. Lokaalne veenappus Eestis on seotud nii linnastumise kui ka põhjavee varude tarbimisega kriitilise piirini mitmes piirkonnas. Levinuim näide on Viimsi, kus kiire rahvaarvu kasv ja kuivadel suvedel aedade kastmine on toonud kaasa ajutise lokaalse veepuuduse.
Veekogude eutrofeerumise ohjeldamisse on palju investeeritud, kuid viimastel aastakümnetel on lisandunud ka järjest uusi probleeme: pestitsiidid, mikroplast, ravimite jäägid, soojusreostus jm.
Vee kvantiteedist olulisem on Eestis olnud vee kvaliteedi probleem. Halb veekvaliteet kahandab veevaru ja suurendab veenappust – veest pole kasu, kui seda ei saa kasutada või selle puhastamiseks peab tegema suuri investeeringuid. Veekogude eutrofeerumise ohjeldamisse on palju investeeritud, kuid viimastel aastakümnetel on lisandunud ka järjest uusi probleeme: pestitsiidid, mikroplast, ravimite jäägid, soojusreostus jm. Veekogude restaureerimisega tegeletakse Euroopas, aga ka mujal maailmas üha intensiivsemalt. ÜRO on kuulutanud praeguse kümnendi lausa veekogude taastamise ehk restaureerimise kümnendiks.
Kõigi kirjeldatud probleemidega tuleb arvestada, nendega kohaneda ja väljakutsete süvenemiseks valmis olla. Et see õnnestuks, on hädavajalik saada põhjalik ülevaade Eesti veevarudest. Selleks on tarvis arendada nii kontakt- kui ka kaugseiret. Tarku otsuseid saab veepoliitikas teha, kui on olemas piisavalt tihe meteo- ja hüdromeetriajaamade võrk, mis pakub andmeid reaalajas.
Mõõtmised maa peal toetavad kaugseiret õhust. Väärtuslikku infot pakuvad mõõtmistehnikaga varustatud satelliidid ja mehitamata droonid, samas kui andmetega töötamiseks on tarvis mugavaid, kiireid ja korrektseid andmetöötlussüsteeme ning masinlugemise võimalusi.
Kvaliteetsete andmete põhjal saab riik teha mõistlikke ja läbimõeldud ruumiplaneerimise otsuseid. Näiteks ei peaks olema võimalik rajada igale poole ettevõtteid, mis vajavad igapäevaseks tööks palju kvaliteetset vett. Linnade ja asulate laiendamine ja veega varustamine vajab läbimõeldumat planeerimist. Rääkimata andmete hädavajalikkusest vesiehitiste või vee- ja kanalisatsioonitaristu projekteerimisel.
Seega, Eesti peab tegema tulevikku vaatavaid otsuseid, et vältida veenappust ja sellega seotud võimalikke konflikte. See eeldab aga, et asume juba praegu põhjalikult tööle oma veevarude kaardistamisega.
Feature / 17. juuni on rahvusvaheline kõrbestumise ja põua vastu võitlemise päev. Eesti kogeb samal ajal üht kuivemat perioodi mõõtmiste ajaloos.
SEI report / Töö annab ülevaate planetaarsete piiride raamistikuga seotud olulisematest teemadest ja nende rakendamise võimalustest Eestis.
Project / BioFloati projekt katsetab ujuvsaarte kontseptsiooni kolmes Eesti ja Läti järves, et säilitada elurikkust ja taastada vee-ökosüsteeme.
Design and development by Soapbox.
