Keset külma südatalve on Venemaa süstemaatilised rünnakud Ukraina elutähtsale taristule jätnud miljoneid inimesi elektri, kütte ja veeta. Nii juba neljandat talve järjest.

Sellest tuleb kriisivalmidust kavandades tõsiselt õppida ka Eestil. Ukraina kogemus teeb puust ja punaseks selgeks, et kõige töökindlam energia on see, mida on võimalik toota ja hallata kohalikul tasandil.

Ukrainas on taastuvenergia ja salvestuslahendused muutunud ellujäämise küsimuseks. Omavalitsused otsivad võimalusi päikese- ja tuuleparkide rajamiseks, et hoida elutähtsaid teenused töös ka siis, kui riiklik elektrivõrk on rivist väljas.

Teenused, mille ootamatut katkemist keegi meist näha ei soovi, hõlmavad näiteks elektrit kodumajapidamistes, veevarustust, kaugkütet, haiglaid. Ühest veepuhastusjaamast võib sõltuda sadade tuhandete inimeste elu ja tervis. Kui elekter kaob, kaob ka puhas vesi. Nii lihtne see ongi.

Õppetunnid, mis ulatuvad Ukrainast kaugemale

Eesti julgeolekukeskkond on pärast 2022. aastat pöördumatult muutunud. Alates küberrünnakutest haiglatele, mis põhjustavad kiireloomuliste meditsiiniprotseduuride edasilükkamist, kuni küberrünnakuteni elektrivõrkudele ja veevarustusele – vaenulikud jõud ohustavad oluliste teenuste osutamist.

Rünnakute riskid kasvavad ka väljaspool kübermaailma. Eesti valmistub ohtudega toimetulekuks, testides õhuhäired, valmistades ette koridore turvaliseks tsiviilelanike põgenemiseks jne. Ukraina kogemus näitab, et riiklikul tasandil tegutsemisest ja reageerimisest üksi aga ei piisa.

Kui kriis taandub kohalikele teenustele – elektrile, veele, soojale, – siis on just omavalitsused need, kes peavad taristu väljakutsetega toime tulema ning tagama elutähtsate teenuste kättesaadavuse (näiteks puhta ja sooja vee, elektri ja kütte).

Eestis on astutud samme kohaliku vastupanuvõime kasvatamiseks eri ohtudele. Tallinn linna korterühistud said eelmisel aastal esitada taotlusi kriisivalmiduse parandamiseks. Saaremaal ja Võrus on käimas taastuvenergia projektid, mis suurendavad kriitiliste taristuobjektide autonoomiat. See on hea algus, kuid mitte süsteemne lähenemine tõsisele väljakutsele.

Kõrge hinnaga saadud õppetunnid Ukrainast näitavad, et mida varem ja läbimõeldumalt arendame kogukondade vastupanuvõimet, seda tõhusamalt suudavad inimesed kriisiga toime tulla.

Kolm õppetundi Eestile

Kriisikindluse seisukohast on mõistlik luua väikesemahulisi hajutatud taastuvenergiajaamu, mis toetavad suuremat riiklikku elektrivõrku, näitab Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse töö Ukrainas.

Kohalikult toodetud taastuvenergia aitab luua rünnakutele vastupidavamat energiasüsteemi, loob tõenäolisemalt rohkem töökohti ning parandab riigi majanduslikku konkurentsivõimet.

Meie uurimusest tasub rõhutada kolme õppetundi Eestile.

Esiteks, elutähtsate objektide nagu vee- ja soojaettevõtete, haiglate ja sidekeskuste autonoomne energialahendus peab olema standard, mitte erand. Päikeseenergia ja salvestus võivad pakkuda mitu päeva toimivat varutoidet ka täieliku elektrikatkestuse korral.

Teiseks, tehnoloogia üksi meid ei päästa. Kriisiajal jääb sageli puudu hoopis teadmistest ja oskustest. Eesti peab valmistuma olukorraks, kus tehniline tööjõud võib olla hõivatud, evakueeritud või lihtsalt ülekoormatud. Kohalik väljaõpe ja selge vastutusega rollid ei ole bürokraatia, vaid julgeolekumeede.

Kolmandaks, regulatsioonid peavad toetama kohaliku energiatootmise kasvu. Kui omavalitsused saaksid müüa taastuvenergia ülejääki võrku ja kasutada tulu kriisivalmiduse parandamiseks, oleks see kohalikele omavalitsustele võimas stiimul roheenergialahendustesse investeerimiseks.

Julgeoleku küsimus, mitte pelgalt rohepööre

Riigipiire ületavad torud ja üleeuroopalised elektrivõrgud üksi ei taga enam meie energiajulgeolekut. Tõeline julgeolek tähendab, et suudame pakkuda inimestele elutähtsaid teenuseid ka siis, kui riiklikud elektrivõrgud lähevad katki.

Ukraina kogeb seda uut reaalsust omal nahal iga päev. Meie peaksime nende valusate õppetundide põhjal kiiruga tegutsema, mitte jääma kriisivalmidust parandades senisesse sihitusse mugavustsooni.

Iga kriisi kannatajad on inimesed. Inimestest ja kogukondadest peab algama ka vastupanuvõime. Seni kuni Eesti omavalitsuste energiasüsteemid sõltuvad üksikute elektriliinide püsimisest, sõltub ka meie julgeolek õnnelikest juhustest.

Artikkel ilmus esimest korda 15. jaanuaril 2026 Delfi arvamusportaalis.