Raamat annab ülevaate kaitsealade süsteemi kujunemisest, õiguslikust ja administratiivsest süsteemist ning selle suutlikkusest täita õigusaktidega pandud kohustusi olemasoleva inim- ja finantsressurssi raames.
Vajadust kaitsealade moodustamise ja haldamise korraldamise analüüsimiseks on väljendanud mitmed asjaomased riigiasutused ja isikud. Riigikontroll korraldas 1999. aastal Keskkonnaministeeriumi tegevuse auditeerimise kaitsealade moodustamise ja haldamise korraldamisel. Peakontrolör Olav Lüüs märgib oma otsuses nr 10–13/62 25. jaanuarist 2000 muuhulgas seda, et kaitsealade valitsemise mõjusus ja tõhusus on olnud kaitsealati erinev. Lüüs peab peapõhjuseks asjaolu, et erinevail kaitsealade valitsejail on olnud erinevad võimalused neile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Erinevate võimaluste all on peakontrolör silmas pidanud nii olukorda, kus 1999. aasta lõpuni olid kaitsealade valitsejaiks erinevate valitsusasutuste haldusalas olevad riigiasutused (siseministeeriumi haldusalas olnud maavalitsuste keskkonnaosakonnad ja Keskkonnaministeeriumi haldusalas olnud kaitsealade administratsioonid), kui asjaolu, et kaitsealade haldamine sõltus suuresti kaitsealade valitsejate erinevatest rahalistest võimalustest ning prioriteetidest (Lüüs punkt 3).
Kaitsealade valitsemise ja looduskaitsega laiemalt seonduvaid probleeme esitasid looduskaitsega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid (Eesti Roheline Liikumine, Eesti Ornitoloogiaühing, Eestimaa Looduse Fond ja Looduskaitseühing “Kotkas”) juba 1999. aastal kevadel oma esimesel kohtumisel uue keskkonnaministriga. VVO-d juhtisid tol korral Heiki Kranichi tähelepanu kaitseala loodusreservaadis ja sihtkaitsevööndis oleva maa vahetamisega väljaspool kaitseala oleva maaga seotud vastuoludele ja looduskaitse huvide eiramisele ning nõudsid keskkonnaministrilt viivitamatut tegutsemist kõrge looduskaitseväärtusega maade riigi omandisse jätmiseks. Eesti Kaitsealade Liit (EKAL) oli moodustanud liidu-sisese haldusreformi töörühma. Sama aasta juunis läkitas EKAL keskkonnaminister Kranichile pöördumise, milles EKAL väljendas muret looduskaitsesüsteemi olukorra üle ja rõhutas põhjaliku reformi vajadust.
Seega polnud juhuseks, et Keskkonnaministeerium algatas 2000. aastal projekti “Eesti kaitsealadejuhtimissüsteemi analüüs”, mida rahastas Euroopa Liidu Integratsiooniprojekt (EUIP). Eestis on praegu erinevatel andmetel 314–318 kaitseala. Rahvusvaheliste projektide kaudu toimuvad laiaulatuslikud tööd metsakaitsealade ja Natura2000 võrgustiku loomiseks. Kuidas sobitada uute kaitsealade haldamine olemasolevasse süsteemi, oli ajendiks käesolevale projektile. Küsimusele ei saa vastata enne, kui on selge, kuidas toimib kaitsealade haldamine täna.
Design and development by Soapbox.