Elukvaliteedi puhul on põhirõhk mitmesuguste avalike teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavusel ja kvaliteedil. Objektiivsete elutingimuste kõrval on elukvaliteedi puhul olulised ka indiviidi isiklikud omadused ja taotlused.
Keskkond ja loodusväärtused on osa inimese elukvaliteedist. Puhas keskkond on hädavajalik inimese tervise ja heaolu jaoks, ilma õhu ja veeta ei saa inimene elada. Keskkonnanäitajate nagu välisõhukvaliteedi, veekvaliteedi ja ebapiisava sanitaarolukorra mõju inimese tervisele on paremini uuritud, seevastu vähem tuntakse aga ohtlike kemikaalide, stratosfääri osoonikihi, elustiku mitmekesisuse ja mulla viljakuse langusest tingitud mõjusid. Kuivõrd seosed keskkonnaseisundi ja inimese elukvaliteedi vahel on komplekssed ja neid on keeruline hinnata, on ettevaatuspõhimõtte rakendamine keskkonna- ja tervisekaitses eriti asja
kohane. Säästev areng on sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas keskkonna taluvusvõimega ning elustiku mitmekesisust säilitades. Säästev areng taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna, loodusvarade jätkusuutliku kasutamise ja majanduse arengu vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumist praegustele ja järeltulevatele põlvedele.
Looduskeskkond ja elukvaliteet. Eesti Koostöö Kogu. 2010. Eesti Inimarengu Aruanne 2009. Tallinn: Eesti Ajalehed AS, lk 26-48.
ISBN 14065401
