Eesti rannajoon on 3780 kilomeetrit pikk, hästi liigestatud poolsaarte ja lahtedega. Kaarel Orviku on oma artiklis “Nüüdisrandla” (ilmunud 1993. aastal kogumikus “Eesti šelfi geograafia”) eristanud kaheksat rannatüüpi, mis näitab Eesti ranniku suurt mitmekesisust. Rand kui kolme keskkonna – vee, õhu ja maismaa kokkupuuteala loob tingimused looduslikuks mitmekesisuseks. Looma- ja taimeliikide rikkuse poolest paistab rand silma mis tahes biogeograafilises vööndis – arktikast troopikani. Läbi aegade on randa mõjutanud mitte ainult lainetus ja tormituuled, vaid ka inimene. Randade arengut on mõjutanud heinaniitmine ja loomade karjatamine, roolõikamine ja paadiehitus ning kala- ja hülgepüük. Tänaseks on need rannarahva tegevused asendunud surfamise ja purjetamisega, rannamõnude nautimise ja suvemajade rajamisega. Elamuehituse surve suurenemine varem põllu- või metsamaana kasutusel olnud aladele on seotud muutustega põllumajanduses ja vajadusega veeta vaba aega looduses. Talumajapidamised asenduvad suvekodudega, sest põllumajanduslik tootmine on jäänud vaid väheste talude sissetulekuallikaks. Suvekodude ehitamise tuhinas unustatakse tihtipeale, et rand on eriline ala, kus kehtivad erilised nõuded. Eesti 241-st kohalikust omavalitsusest saab ranna omamisega uhkustada vaid 51 ehk umbes viiendik. Ranna omamine pole ainult luksus, vaid ka kohustus kaitsta randa ja selle looduslikke väärtusi. Selle kohustuse täitmise üks eeldusi on ranna kaitse ja kasutamise põhimõtetes kokkuleppimine ja nende põhimõtete rakendamine maakasutuse planeerimisel. 2003. aastal alustati kaht projekti. Projekti “Saaremaa ranniku väärtused ja kaitse” eesmärgiks seati rannaalade kaitse ja kasutamise põhimõtete väljatöötamine. Seda projekti rahastas Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Teist projekti – “Saare maakonna rannikuala tsoneering” – rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus Saaremaa Omavalitsuste Liidu kaudu. Viimane valis tsoneeringu koostajaks AS Enteci.

Käesolevas väljaandes tutvustatakse rannaalade tsoneerimise rahvusvahelisi põhimõtteid, käsitletakse rannaalade kasutamise ja planeerimisega seotud aspekte Soomes ja Rootsis, kirjeldatakse muutusi Saaremaa rannikumaastikes ja rannajoones ning antakse ülevaade Saaremaa rannaalade tsoneeringu koostamise käigust ja tulemustest. Eraldi peatutakse Ruhnu saare kui saarvalla maakasutuse ajalool ning tutvustatakse Ruhnu kunagiste põliselanike, praegu Rootsis elavate ruhnlaste nägemust saare tulevikust.

Väljaande eesmärk on juhtida tähelepanu ranna väärtuste eri tahkudele ja ühiskonnaliikmete ühisele kohustusele neid väärtusi kaitsta ja säästvalt kasutada.