Planetaarsete piiride ehk Maa taluvuspiiride kontseptsioon on Eestis seni küllalt vähe tähelepanu leidnud, nii ühiskonnas tervikuna kui ka akadeemilisel tasandil. Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks on luua ülevaade selle raamistikuga seotud olulisematest teemadest ja anda esialgne kommentaar Eesti taluvuspiiride väljaarvutamise võimaluse kohta.
Johan Rockströmi juhitud rahvusvaheline teadlaste grupp esitles planetaarsete piiride raamistikku 2009. aastal. Planetaarsete piiride kontseptsiooni loomise tõukejõuks sai teadlaste jõudmine arusaamisele, et planeet Maa biofüüsikalised süsteemid ehk keskkonnaressurss ei suuda toetada ehk taluda eksponentsiaalselt kasvava rahvastiku survet ja inimtegevuse tagajärgi. Planeedil Maa on taluvuspiirid, mille ületamine võib tuua kaasa järsud ja pöördumatud muutused keskkonnas, mis võivad omakorda tugevalt häirida inimese kui liigi heaolu ja muuta võimatuks senise eluviisiga jätkamise.
Rockström koos koos rahvusvahelise teadlasterühmaga pakkus välja üheksa planetaarset piiri koos piire kirjeldavate indikaatorite ja nende künnisväärtustega:
• elurikkus
• kliimamuutused
• stratosfääri osoonikihi hõrenemine
• keemiline saastatus
• ookeanide hapestumine
• magevee tarbimine
• maakasutuse muutus
• lämmastiku- ja fosforiringe (edaspidi N ja P ringe)
• atmosfääri aerosoolid.
Käesolev ülevaade on eeluurimus Eesti taluvuspiiride panuse ehk “oma osa” arvutamise
metoodika väljatöötamiseks juhul, kui tulevikus on akadeemiline, ühiskondlik ja poliitiline huvi
selle raamistikuga jätkata ning seda rakendada Eesti keskkonnapoliitika kujundamisel.
Raport annab ülevaate järgmistest teemadest:
