Tallinn on 20. sajandi jooksul palju muutunud. Juba sajandi alguses hakkasid hoonestusalad laienema linnakeskust ümbritsevatele poollooduslikele karjamaadele, niitudele ja põldudele, aga ka metsa. See protsess eskaleerus veelgi Nõukogude perioodil, mille lõpuks hakkas linnarahvastiku arv liginema poolele miljonile inimesele. Linna kiirele kasvule vaatamata jäid mõned piirkonnad siiski täis ehitamata ning seal said looduslikud protsessid toimida omasoodu. Mõningate alade aastakümnete pikkune suletus inimestele on aidanud kaasa selliste looduspärlite säilimisele, nagu seda on militaarse minevikuga Astangu ja Paljassaare.
Niisamuti on elustikule olulised inimese poolt loodud elupaigad nagu metsastatud liivikud Pirital ja Nõmmel, arvukad pargid üle linna, aga ka aiad ja erinevad hooned.