Kaks aastakümmet on Eesti olnud osaks avatud maailmast. See tähendab nii sõltuvust ülemaailmsetest suundumustest kui ka võimalusi neid kulgemise suundi ise kujundada. 2013. aasta Eesti Inimarengu Aruanne küsib: kuidas näeb Eesti välja suure maailma taustal, kui hästi oleme hakkama saanud asjade, ideede ja poliitikate globaalsel turuplatsil? Aruandes pakutav vaade Eestile maailmas toetub traditsiooniliselt ÜRO inimarengu käsitlustele, aga ka mitmetele teistele mõõdupuudele ja võrdlusalustele.
Mari Jüssi koostatud peatükis "Heaolu keskkonnamõõde" on analüüsitud Eesti viimase 10–15 aasta arengut, kasutades ühiskonna ökoloogilist jätkusuutlikkust ning ressursitarbimist puudutavaid indekseid ja näitajaid. Vaatluse all on ökoloogiline jalajälg, süsiniku jalajälg, majanduse energiamahukus ja ressursitootlikkus.
Eesti on osa globaliseerunud maailmast, kus nii tooted kui ka inimtegevuse keskkonnamõju liiguvad üle riigipiiride, mistõttu seni valdavalt tootmise keskkonnamõjule keskenduv statistika ei peegelda imporditud toodete ja teenuste tarbimisest tingitud, kuid teistes maades tekkinud keskkonnamõju. Ehk teisisõnu – seni on arvestamata jäänud see globaalne ökoloogiline mõju, mida tootmine ja tarbimine Eestis kokkuvõttes tekitab.
