Euroopa Komisjon seadis 2026. aasta kevadel eesmärgi kahekordistada elektri osakaal Euroopa lõpptarbimises 2040. aastaks ehk tõsta see praeguselt 23%-lt 46%-le. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse uus analüüs näitab, et Balti riikidel on potentsiaal selle eesmärgiga sammu pidada, kuid hetkel oleme sihist veel kaugel.
Eesti elektrifitseerimise määr on praegu 19% lõpptarbimisest – see on allpool ELi keskmist (23%). Transpordisektoris on elektri osakaal vaid 0,6% ja jätkuvalt domineerivad fossiilikütused. Hoonetes on elektrifitseeritus 27% ja tööstuses 31%.
SEI analüüsis, millised võiksid Eesti näitajad olla juhul, kui eri sektorid liiguksid kõrgema elektrifitseerituse suunas, mh tasemete suunas, mida on juba näha kõrgema elektrifitseeritusega riikides – eeskätt Põhjamaades. Tulemused näitavad, et kõige suurem muutus võiks toimuda transpordisektoris. SEI koostatud stsenaariumi järgi võiks elektri osakaal transpordisektori energiatarbimises kasvada praeguselt 0,6%-lt ligikaudu 58%-ni aastaks 2050.
“Meie analüüs näitab, et Balti riikidel on realistlik potentsiaal kiirendada elektrifitseerimist kõigis kolmes sektoris,” sõnas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemekspert Pille-Riin Aja. Ta selgitas, et elektrifitseerimine saab kaasa aidata ka energiatõhususe parandamisele, sest elektritehnoloogiad on oluliselt tõhusamad kui fossiilkütuste põletamisel põhinevad lahendused. Seega saab elektritarbimine kasvada samal ajal kui kogu energia lõpptarbimine väheneb. “Meie analüüs hindas, et elektrifitseerimisega kaasneks energiasääst transpordis kuni 46%, hoonetes kuni 30% ja tööstuses kuni 18%. Lisaks energiasäästule aitab elektrifitseerimine parandada ka energiajulgeolekuga seotud riske regioonis,” lisas Aja.
Lisaks energiasäästule aitab elektrifitseerimine parandada ka energiajulgeolekuga seotud riske regioonis.
Pille-Riin Aja, SEI Tallinna vanemekspert
Analüüs toob esile kolm tähtsaimat eeldust, milleta jääb elektrifitseerimise potentsiaal kasutamata. Esiteks on vaja konkurentsivõimelist elektrit ja hinnasignaale, mis ei sea taastuvatest allikatest elektrit fossiilkütustega võrreldes põhjendamatult ebasoodsasse olukorda. Teiseks peab elektrisüsteem toetama kiiremaid võrguühendusi, paindlikkust, salvestust ja tarbimise juhtimist. Kolmandaks ei ole üht elektrifitseerimismeedet, mis sobiks kõigile sektoritele. Transpordis on oluline laadimistaristu ja sõidukipargi muutumine; hoonetes soojuspumbad ja energiatõhusus; tööstuses tuleb vaadata konkreetseid protsesse ja investeerimistsükleid. Ja lõpuks on vaja piisavalt stabiilset raamistikku, et ettevõtted saaksid teha pikaajalisi investeerimisotsuseid.
Seega näitab SEI analüüs, et elektrifitseerimise potentsiaal Eestis on märkimisväärne, aga selleks on tarvis astuda konkreetseid samme.