Süsiniku jalajälje hindamisel kalkuleeriti eraldi fossiilse ja biogeense CO2 teke, sealhulgas arvestati süsiniku sidumist ja heidet.

Süsiniku jalajälje hindamine viidi läbi olelusringi põhiselt vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud CEPI metoodikale. Süsiniku jalajälg on arvutatud tselluloosi põhiselt, kuna uuringu läbiviimisel ajal ei olnud teada, milliseid lõplikke tooteid tehas tootma hakkab. See on ka põhjus, miks ei olnud võimalik uuringusse haarata teisi olelusringi elemente (nt toote eluea lõpp).

Eelduste kohaselt on tehasele vajalik puidutooret võimalik hankida praeguste Eesti ja Läti raiemahtude piires, ilma neid ületamata. Võttes arvesse seda, et Eesti ja Läti metsad toimivad tänaste raiemahtude juures süsiniku sidujatena, ei avalda kavandatud tehas negatiivset mõju metsade süsiniku sidumisele.

Eelduste kohaselt hakkab kavandatud tehas tootma kõrvalproduktina omatarbeks taastuvelektrit, mille ülejäägi saab suunata üldvõrku, kus see saab asendada eelkõige põlevkivielektrit. Selle tulemusel on võimalik vältida fossiilset CO2, mida paisatakse õhku põlevkivielektri tootmise tagajärjel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kavandatava puidurafineerimistehase süsiniku jalajälg on kliimamuutuse suhtes neutraalne. Peale selle, võttes arvesse fossiilse CO2 välditavaid koguseid, aitaks puidurafineerimistehase rajamine muuhulgas olulise tegurina kaasa Eesti kliimaeesmärkide saavutamisele ning panustaks kõigi kolme põhilise kliimaeesmärgi saavutamisse:

1) Tehase rajamine aitaks planeeritud tootmismahtude juures vähendada kasvuhoonegaaside teket Eestis, kuna tootmisprotsessis fossiilkütuseid ei kasutata ja toodetud taastuvelektri ülejääk müüakse üldvõrku;

2) Arvestades tänast elektri tootmisvõimsuste struktuuri, suureneks selles taastuvatest allikatest toodetud elektri osakaal;

3) Kavandatav puidurafineerimistehas aitaks suurendada töötleva tööstuse keskmist energiatõhusust Eestis.