Tekstiili- ja rõivatööstus toodab üle maailma üüratutes kogustes tekstiile. Tootmisega kaasnevad jäätmed: lõiked, defektsed tükid ja kasutamata kangas, mis lähevad sageli lihtsalt raisku. Ühiskonnas on hakatud tasapisi tähelepanu pöörama, mis saab, kui tarbijad oma rõivad ära viskavad – sellest annab tunnistust kasutatud rõivaste ostmise kasv, kogukondlikud koristustalgud, fotod ja videod piiritutest prügilatest Aafrikas, kuhu jõukad riigid saadavad oma kasutatud rõivaid jne. Selle kõige kõrval pälvivad tootmises tekkinud tekstiilijäätmed aga endiselt vähe tähelepanu.

Traditsiooniline rõivatootmine tekitab keskmiselt 18% tekstiilijääke. Koos ringmajanduse arenguga on aga üha selgem, et tootmise käigus tekkinud tekstiilijääkidele on mõistlik kohapeal uus elu anda, muutes jäätmed väärtuslikuks materjaliks. See on eriti asjakohane Keenia tekstiili- ja rõivatööstuses – sektoris, mis panustab riigi majandusse umbes 80 000 otsese ja 250 000 kaudse töökohaga.

“Tekstiilitööstust on nimetatud teiseks kõige saastavamaks tööstuseks nafta ja gaasi järel. See on globaalne olukord,” ütles Moi Ülikooli professor Josphat Igadwa Mwasiagi. “Keenia puhul näeme tekstiilitootmises palju keskkonnaprobleeme. Me näeme, et värve ei töödelda, enne kui need veeringesse lastakse. See on väga tõsine probleem, sest mürgised kemikaalid jõuavad jõgedesse, järvedesse ja mujale.”

“Lisaks sellele jõuab Keeniasse palju teise ringi rõivaid,” jätkas Mwasiagi. “Meil on Dandora prügila Ja Nairobi jõgi, kuhu visatakse palju kasutatud rõivaid, mis on väga tõsine keskkonnaprobleem.”

Projekti “UPMADE oskusteabe viimine Keeniasse” (2023–2025) eesmärk oli Keenia tekstiili- ja rõivatööstuse keskkonnamõju vähendamine, tutvustades selleks tööstuslikku väärtustava ringlussevõtu lahendust UPMADE. Süsteem pakub praktilisi tööriistu, teadmisi ja sertifitseerimisprotsessi. Selle töötas välja moedisainer ja Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur Reet Aus koostöös SEI Tallinnaga.

“UPMADE süsteem aitab võtta materjalid kohapeal uuesti ringlusse,” selgitas Aus. Meetod aitab tehastel oma jäätmeid analüüsida, et saada aru, millist materjali saab uuesti kasutada. Seejärel saavad nad välja arvutada oma tavalise toote ja taaskasutatud materjalidest toote elutsükli keskkonnajalajälje.

UPMADE’i katsetamine Rivatexis 

Kliimaministeeriumi rahvusvahelise kliimakoostöö vahenditest rahastatud projekt keskendus konkreetsele tehasele Keenias: Rivatexi tekstiilivabrikule Eldoreti linnas.

Projekt koosnes mitmest etapist.

1. Tekstiilijäätmete ja -jääkide kaardistamine. Eksperdid analüüsisid alustuseks Rivatexi tootmisprotsessi, et tuvastada ja arvutada, kus tekib kõige enam tekstiilijäätmeid. Seejärel hindasid nad, millised tootmisjäägid sobivad kõige paremini taaskasutuseks.
2. Jääkidel põhinev disain. Võttes aluseks jaki, mida Rivatex juba toodab, disainis Reet Aus kolm jakki:
   • ühe hea kvaliteediga üleni puuvillasest kangast,
   • ühe värvidefektidega kangast
   • ühe kangast, mida on aastaid hoiustatud ning millele trükiti peale uus disain.
3. Keskkonnamõju mõõtmine. Eksperdid tegid elustsükli analüüsi Rivatexi tavalisele jakile ning ümbertöödeldud materjalidest ja uue kangatrükiga jakile. Nad mõõtsid jakkide valmistamisega seotud keskkonnajalajälge kogu elutsükli jooksul, alates toormaterjali hankimisest ja energiakasutusest kuni emissioonide ja jäätmeteni. Tulemused näitasid, et taaskasutatud materjalidest tootel on märkimisväärselt madalam keskkonnamõju kõigis kategooriates.
4. Töötajate koolitamine. Eksperdid korraldasid tehases töötubasid, kus 55 õmblejat ja viis disainerit said õppida, kuidas hõlmata ringdisaini ja väärtustava ringlussevõtu põhimõtteid oma igapäevatöösse.
5. Sertifitseerimise toetamine. Eksperdid töötasid põhjalikult tehase juhtkonna ja tootmismeeskonnaga, et aidata neil saavutada UPMADE sertifikaadi jaoks vajalikke tingimusi.
6. Lõppaudit. Audit kinnitas, et tehas vastas kõigile UPMADE kriteeriumidele, sealhulgas tootenõuetele (nt tekstiilijäätmete või tootmisjääkide kasutamine, ohtlike kemikaalide vältimine) ja tootmisstandarditele (nt materjalivoo jälgitavus, korralik sildistamine ja tervislikud töötingimused).

Projekti lõpuks pälvis Rivatex UPMADE tunnistuse.

“See lisab meile ühe tootekategooria, mida meil seni polnud,” selgitas Rivatexi korporatiivteenuste juhataja Stanley Bett. “Tänu sellele hakkame oma müügis nägema kasvutrendi, sest enamik neist toodetest on käsitsi õmmeldud ja neil on kõrgemad hinnad.”

Eksperdid loodavad, et katseprojekt Rivatexis on vaid esimene samm kestlikuma tekstiilitootmise suunas Keenias ja üle maailma.

“1970. aastatel oli Keenias üle 54 töötava tehase nagu Rivatex. Aastaks 2015 oli enamik neist kokku varisenud ja pankrotti läinud. Praegu on meil vähem kui kümme töötavat vabrikut,” kirjeldas professor Josphat Igadwa Mwasiagi. “Keenia tööstused peavad jõudma olukorda, kus nad suudavad toota tekstiile konkurentsivõimelisel moel. Samal ajal peaksid nad tootma tekstiile keskkonnahoidlikul moel ja viisil, mis on inimestele hea.”

Mwasiagi on tuleviku suhtes lootusrikas: “Ma usun, et järgmise 20 aasta jooksul õpib Keenia sarnaste projektide toel oma jäätmeid haldama. See tähendab, et Keenia saab olema esirinnas kõigi tarbitud materjalide ärakasutamisel. Ei ole mingeid jäätmeid. Midagi ei lähe Dandora prügilasse, nii et seal pole enam probleemi. Riideid ei visata Nairobi jõkke. Vesi, mis tuleb värvimistehasest, on eeltöödeldud.”

“See saab olema põnev aeg,” leidis ta. “Jätkusuutliku tekstiilitootmise aeg, kus inimesed, tööstus ja ühiskond tervikuna suudab ellu jääda.”

SEI Tallinn ja Eesti Kunstiakadeemia jätkavad pärast projekti lõppu UPMADE süsteemi edasiarendamist ning panustamist globaalsesse võitlusse tekstiilijäätmetega.