Pile of garbage including many pieces of textiles, Jakarta, Indonesia

Tallinna jäätmejaamades on võimalik üle anda rõiva- ja tekstiilijäätmeid, aga Eestis puuduvad süsteem ja võimalused tekstiilijäätmete ringlussevõtuks. Nii liiguvad liigiti kogutud tekstiilijäätmed ikkagi prügilasse ladestamisele. Foto: Wokephoto17 / Moment / Getty Images .

Euroopa Liidus on pandud keskne vastutus olmejäätmete kogumis- ja käitlussüsteemi arendamisel kohalikele omavalitsustele. See on ka mõistetav, kuna jäätmekäitlus on muude oluliste riiklike ülesannete kõrval just see universaalteenus, mida omavalitsused peavad tagama kõikidele elanikele.

Jäätmehoolduse planeerimise ja korraldamise seisukohast peaks omavalitsustel üldjuhul olema kõik hoovad, et tagada keskkonnanõuetele vastav ja samas kõikidele elanikele võrdselt kättesaadav ja mugav jäätmekäitlusteenus. Nii on Euroopas just omavalitsused peamised ringmajanduse, sh jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu eesmärkide tagamise mootorid.

Mitmete edukate Euroopa riikide kogemused näitavad, et pikaajalisi jäätmekäitluseesmärke on võimalik saavutada ainult siis, kui omavalitsused kontrollivad keskselt jäätmekäitlust. Euroopas on olmejäätmete kogumise ja ringlussevõtu eesmärgid täidetud eelkõige just nendes riikides (nt Holland, Belgia, Saksamaa ja Põhjamaad), kus toimivad tugevad omavalitsuskesksed jäätmehooldussüsteemid ning kus omavalitsused teevad jäätmekäitluse valdkonnas ka omavahel tihedat koostööd.

Omavalitsuskeskne jäätmehooldussüsteem sisaldab nendes riikides peale olmejäätmete liigiti kogumise ja veo korraldamise ka elanike pidevat teavitamist ja nõustamist, jäätmekäitluse kavandamist ja planeerimist, sh sageli ka selle arendamist ise või koostöös teiste omavalitsustega. Samuti järelevalvet, aga kindlasti ka õigust koguda elanikelt jäätmekäitlustasu, et arendada jäätmekäitlust ning rahastada ühtsetel alustel selle toimimist.

Eestiski on seadustega pandud omavalitsusele terve rida kohustusi. Samal ajal on neile võrreldes teiste Euroopa riikidega jäetud jäätmehoolduse korraldamiseks väga piiratud õiguslikud võimalused.

Aastal 2011 vastu võetud riigihangete seaduse järgi ei tohi omavalitsused kasutada jäätmekäitluses majasisese tehingu mudelit ehk siis pakkuda jäätmekäitlusteenust oma jäätmekäitlusettevõtte kaudu. Lisaks muudeti 2014. aastal jäätmeseadust nii, et omavalitsusel pole enam õigust korraldada keskselt olmejäätmete käitlust kohaliku omavalitsuse üksuse või selle volitatud struktuuri kaudu (sh ei tohi koguda jäätmekäitlustasu).

“Nii piiratud jäätmehooldusõigused on Euroopa Liidus ainult Eesti omavalitsustel. Eestis kehtiv õiguslik raamistik on seega loonud olukorra, mis pärsib oluliselt olmejäätmete käitlussüsteemi arengut ja keskset planeerimist.”

Nõnda piirdub omavalitsuse jaoks jäätmekäitluse korraldus ainult jäätmekava koostamise ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamise ning veohangete korraldamise ja järelevalvega. Nii piiratud jäätmehooldusõigused on Euroopa Liidus ainult Eesti omavalitsustel. Eestis kehtiv õiguslik raamistik on seega loonud olukorra, mis pärsib oluliselt olmejäätmete käitlussüsteemi arengut ja keskset planeerimist.

Suur osa omavalitsustest isegi ei tea, kui palju tekib nende territooriumil olmejäätmeid ja kuhu need liiguvad käitlemiseks, neil puudub vahetu võimalus ise jäätmekäitlust arendada ja selleks raha koguda ning suur osa omavalitsusi on minetanud igasuguse motivatsiooni olmejäätmete käitlussüsteemi edendada.

Üks Eesti suurimaid omavalitsusi, Tallinna linn võttis hiljuti vastu uue jäätmekava, mis tõi taas esile paradoksid kohalikele omavalitsustele suunatud ootuste ja tegelike võimaluste vahel.

Viimasel ajal on palju räägitud näiteks omavalitsuste, sh Tallinna vähesest ambitsioonist koguda pakendijäätmeid tekkekohal.

Seejuures aga unustatakse tihti ära, et pakendijäätmete käitlemine toimub Eestis õiguslikult tootjavastutuse põhimõttel, kus pakendijäätmete kogumise ja käitlemise (sh ringlussevõtu) eest vastutavad pakendatud kaupade turustajad ehk pakendiettevõtjad. Need ettevõtted peavad katma muuhulgas pakendijäätmete kogumise ja käitlemise kulud, mille maksame tarbijatena kinni pakendatud tooteid ostes. Seaduse kohaselt tuleb tagada, et elanikud saavad oma pakendijäätmed ära anda tasuta.

Tõsi on, et paljudes Euroopa Liidu riikides kogutakse pakendijäätmeid üha enam olmejäätmete kohtkogumisega kinnistutelt ning selle on korraldanud omavalitsused. Seegi eeldab, et omavalitsus saaks olmejäätmete, sh pakendijäätmete kogumist korraldada keskse jäätmehooldusmudeli alusel, mis lubaks omavalitsusel jagada pakendijäätmete kogumisega seotud kulud ära pakendiettevõtjaid esindavate taaskasutusorganisatsioonide vahel.

Praegu Eestis toimiv korraldatud jäätmeveol põhinev süsteem, kus tasud liiguvad jäätmekäitlejate kaudu, ei paku toimivat mehhanismi pakendijäätmete kogumise ja käitlemisega seotud kulude katmiseks või nende kulude jagamiseks. Nii jääks suure tõenäosusega pakendijäätmete äraveo kulud elanike kanda. See on aga vastuolus tootjavastutuse põhimõttega, mille järgi peab pakendijäätmete käitlusteenus olema elanikele tasuta. See on olnud ka põhjus, miks Tallinn ja teised omavalitsused pole rutanud pakendijäätmete kogumist korraldatud jäätmeveoga siduma.

Eesti omavalitsuste lähiaja üheks suuremaks väljakutseks on biojäätmete liigiti kogumise kohustuse täitmine. Nimelt peavad omavalitsused alates 2023. aastast tagama biojäätmete liigiti kogumise. Just biojäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu hüppeline suurendamine aitaks meil liikuda oluliselt jõudsamalt olmejäätmete ringlussevõtu eesmärkide poole.

Kui suur osa Eesti omavalitsustest on alles tegemas esimesi samme biojäätmete kogumise valdkonnas, siis Tallinn oli esimene omavalitsus Eestis, mis rakendas juba 2007. aastal korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete/toidujäätmete liigiti kogumise kohustuse. Nende jäätmete liigiti kogumine oli siiani kohustuslik ainult üle kümne korteriga kinnistutel, mis ei olnud piisav, et tagada hüpet olmejäätmete liigiti kogumises ja ringlussevõtus.

Alates 2023. aasta aprillist peavad kõik kinnistud Tallinnas koguma biojäätmeid eraldi. Kuna biojäätmed moodustavad olmejäätmetest suure osa, siis aitab selline nõue kindlasti edaspidi oluliselt suurendada olmejäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu määra Tallinnas.

Siinjuures tuleks mainida, et eeldatavasti on Tallinn ainuke omavalitsus Eestis, kes juba praegu on väga lähedal Euroopa Liidu nõutud 50 protsendi olmejäätmete ringlussevõtu määra täitmisele. Teatavasti on Eesti suutnud tervikuna olmejäätmeid ringlusse võtta ainult ligikaudu 30 protsendi ulatuses. Lisaks on Tallinn ainuke Eesti omavalitsus, millel on enda kompostimisvõimekus, millest piisab täielikult nii kogutavate toidujäätmete kui aia- ja haljastujäätmete käitlemiseks.

“Teatavasti on Eesti suutnud tervikuna olmejäätmeid ringlusse võtta ainult ligikaudu 30 protsendi ulatuses.”

Teine suurem väljakutse omavalitsustele on rõiva- ja tekstiilijäätmete liigiti kogumine, mis tuleb tagada hiljemalt 2025. aastaks. Ka siin on Tallinn olnud esirinnas. Tallinn oli esimene omavalitsus, kes pani juba 2013. aastal omal algatusel linnaruumi korduskasutuse eesmärgil rõivaste ja tekstiilide kogumise mahutid.

Korduskasutuseks mittesobivaid rõiva- ja tekstiilijäätmeid on võimalik üle anda Tallinna jäätmejaamades. Siin aga on tekkinud probleem, mida ei ole võimalik omavalitsuse tasandil lahendada: Eestis puudub süsteem ja võimalused tekstiilijäätmete ringlussevõtuks. Nii liiguvad liigiti kogutud tekstiilijäätmed ikkagi prügilasse ladestamisele.

Kindlasti pole selline olukord mõistlik ega keskkonnahoidlik. Riik pole nimelt siiani otsustanud, kes ja kuidas peaks kokku kogutud tekstiilijäätmete ringlussevõttu korraldama ja rahastama. Teiste riikide kogemuste põhjal oleks seda võimalik teha tootjavastutuse põhimõttel sarnaselt pakenditega, kus jäätmete kogumist ja ringlussevõttu rahastaksid ja korraldaksid rõivaste ja tekstiilide turustajad.

Teine võimalus on seda teha n-ö jagatud vastutuse põhimõttel, kus tekstiilijäätmete kogumise ja esmase eeltöötluse korraldavad omavalitsused. Seda teed on minemas näiteks Põhjamaad. Selline tekstiilijäätmete käitlussüsteem eeldab jällegi mujal Euroopas kasutatud omavalitsuskeskset jäätmehooldusmudelit, millega oleks omavalitsustel võimalik vajalikud investeeringud ära teha ja esmakäitlemise kulud jäätmetekitajalt kokku koguda. Eesti omavalitsustel seda võimalust ei ole, mistõttu on neil väga keeruline selles vallas ka mingeid lahendusi planeerida.

Kohalike omavalitsuste jäätmehoolduse kavandamisel peaks tegelikult jäätmete kogumise ja ringlussevõtu kõrval oluliselt enam tähelepanu pöörama jäätmetekke vältimise ja ringmajanduse põhimõtete juurutamisele, sh korduskasutuse ja parandusühiskonna edendamisele.

Tallinna uus jäätmekava pöörab võrreldes eelmiste kavadega oluliselt rohkem tähelepanu ka nendele teemadele. See peaks olema iseenesestmõistetav, et rohelisel pealinnal on hästi toimiv korduskasutus- ja ringmajanduskeskuste võrgustik ning kõik üritused toimuvad korduskasutatavate topside ja toidunõudega. Seda on lubanud Tallinna linn ka järgmistel aastatel teha.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Tallinna jäätmekava pakub jätkuvalt eeskuju teistele omavalitsustele. Siiski oleks Tallinnal, aga eriti teistel Eesti omavalitsustel oluliselt lihtsam jäätmekäitluse vallas sihte seada, kui riik annaks neile lisaks vastutusele ka kõik asjakohased õigused rakendada euroopalikku, omavalitsuskeskset jäätmehooldusmudelit.

Kindlasti aitaks kohalike omavalitsuste jäätmekavade uuendamist ning sihtide seadmist suunata ka see, kui omavalitsustel oleks võimalik toetuda asjakohasele ja ambitsioonikale riigi jäätmekavale. Kahjuks pole riik suutnud uut jäätmekava siiani vastu võtta.

Arvamusartikkel ilmus portaalis ERR.ee 3. juunil 2022.